ESA uue uuringu kohaselt ei põhjustanud 26. detsembril 2004 toimunud Sumatra maavärin mitte ainult tohutut laastamist, vaid muutis ka veidi selle piirkonna gravitatsiooni.
Kui maavärina ajal nihkus India ookeani põhja piki 1000 km pikkust murrangujoont, tekkis 6 meetri kõrgune kalju. See tohutu kivimite liikumine muutis kohaliku raskusjõu hetkega.
See ei ole midagi ebatavalist. Satelliidiandmete põhjal koostatud kaardid näitavad, et gravitatsioonijõud varieerub kohati. Üks selle põhjuseid on Maa pöörlemine. Kui planeet pöörleb, paisub see ekvaatoril väljapoole. Kuna Maa on ekvaatoril 42 km laiem, on gravitatsioonijõud seal nõrgem kui poolustel.
Mõju avaldavad ka kõrged mäed, sügavad ookeanilõhed ja Maa sisemuses leiduvad erinevad kivimitüübid. Isegi loodete, ookeanivoolude ja sulavate jääkilpide mõjul muutub raskusjõu väärtus.
Praegu on selliseid väikeseid gravitatsioonimuutusi raske mõõta, kuid see muutub järgmisel aastal, kui ESA käivitab oma gravitatsioonivälja ja ookeani ringluse uurimissatelliidi (GOCE).
See tundlik kosmoselaev uurib gravitatsiooni väga üksikasjalikult. Kui kosmoselaev läbib piirkondi, kus gravitatsioon on tugevam või nõrgem, hakkab see üles-alla hüppama ning selle mõõteriistad registreerivad teekonna jooksul muutuva gravitatsioonivälja.
See võimaldab teadlastel mõõta, kui palju materjali liigub ümber – kas järsult maavärina korral või järk-järgult, nagu näiteks sulava jääkilbi puhul. Need andmed aitavad isegi selgitada välja kliimamuutusega seotud muutusi ookeani ringluses.
