14. mail 2009 lasti Prantsuse Guajaanas Kourous orbiidile kaks kõige tundlikumat kosmoseteleskoopi, mis kunagi ehitatud on. Euroopa Ariane 5 raketi pardal olid Herschel, maailma võimsaim soojust tuvastav kosmoseteleskoop, ja Planck, mis oli loodud uurimaks nõrka kiirgust, mis täitis universumi vahetult pärast Suurt Pauku.
Kõik, mis puudutas ESA Herscheli kosmoseobservatooriumi, oli suur. Satelliit oli umbes 7 meetrit kõrge ja 4,3 meetrit lai ning kaalus 3,25 tonni. Selle teleskoobi peapeegel oli läbimõõduga 3,5 meetrit, mis on suurim, mis teaduslikule kosmosesõidukile kunagi ehitatud on.
Observatoorium sai nime teise teaduse suurkuju, saksa harrastusastronoomi ja muusiku William Herscheli järgi, kes avastas 1781. aastal planeedi Uraani. 19 aastat hiljem avastas ta ka nähtamatu valguse liigi, mida teadlased nimetavad “infrapunakiirguseks”. Meie nimetame seda sageli lihtsalt “soojuseks”.
Herscheli observatoorium saadeti spetsiaalsele orbiidile 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele, mis on piisavalt kaugel, et vältida Maa soojusest tingitud probleeme, mis võiksid vaatlusi häirida. Selle kolme mõõteriista jahutati vedela heeliumiga, nii et nende temperatuur oli lähedal absoluutsele nullpunktile (-273 °C).
Herscheli abil uuriti ‘külma’ universumit. Selle ülikülmad ‘silmad’ suutsid näha läbi tolmupilvede, et uurida tähtede tekkepiirkondi ja galaktikate keskusi, samuti avastada peidetud tähti ja planeete. Samuti suutis see leida kaugele jäävaid galaktikaid, et heita uut valgust nende tekkele miljardite aastate eest.
Herscheli murranguline teadusmissioon lõppes 29. aprillil 2013, kui selle heeliumjahutusaine varud otsa said. Siiski kasutati satelliiti edasi orbiidil katsetuste tegemiseks kuni 17. juunini, mil saadeti viimane käsk selle väljalülitamiseks.
