Kaasaegsed teleskoobid on avastanud sadu jäiseid taevakehi Neptuuni orbiidist kaugemal, piirkonnas, mida tuntakse Kuiperi vööna. Vöö on saanud nime Gerard Kuiperi järgi, Hollandi päritolu astronoomi, kes pakkus 1951. aastal välja, et mõned komeedid võivad pärineda just sellest piirkonnast.
Esimene Kuiperi vöö objekt avastati 1992. aastal, mis tõestas, et Kuiperi teooria oli õige. Nende avastamine on keeruline, kuna need on väga nõrgalt paistvad ja liiguvad väga aeglaselt. Nendel objektidel kulub sadu aastaid, et teha üks tiir ümber Päikese.
Need objektid on tõenäoliselt planeetide tekkimise jäägid. Need paisati hiidplaneetidega toimunud vastastikmõjude tagajärjel sellesse kaugesse välimisse piirkonda.
Enamik objekte on väikesed, läbimõõduga tavaliselt 10–50 km. Veel hiljuti oli Pluuto selle rühma suurim liige, kuigi mitmed teised objektid olid peaaegu sama suured.
Siis, 2005. aastal, leiti veelgi suurem objekt. See, mida tuntakse nimetusega 2003 UB313, sai teadlastelt hüüdnime “Xena” (populaarse telesarja sõdalasprintsessi järgi), kuni talle anti ametlik nimi – Eris.
Avastamise ajal asus Eris Päikesest kaks korda kaugemal kui Pluuto (97 Päikese-Maa vahekaugust). See tegi temast seni Päikesesüsteemis avastatud kõige kaugemal asuva objekti. Tema orbiit on kaldu 44 kraadi võrra, mistõttu liigub ta teistest planeetidest märkimisväärselt kõrgemal ja madalamal. Samuti on avastatud, et tal on kuu nimega Dysnomia.
Mitte kõik ei ole nõus, et Pluutot ja Erist tuleks pidada Päikesesüsteemi üheksandaks ja kümnendaks planeediks. 2006. aastal liigitas Rahvusvaheline Astronoomia Liit need ‘kääbusplaneetideks’.
