Kas oled kunagi mõelnud, miks sa alati põrkad maapinnale, olenemata sellest, kui kõrgele sa hüppad? Inimesed küsisid sama küsimust juba 340 aastat tagasi. Siis avastas Briti teadlane Isaac Newton raskusjõu.
128125 Lugu räägib, kuidas Isaac oli oma aias, kui õun kukkus talle pähe. Kui ta oma sinikat hõõrus, hakkas ta mõtlema, miks õun just teda tabas ja miks see hoopis ülespoole ei lennanud.
Newtonile tuli mõte, et mingi nähtamatu jõud peab õuna Maa poole tõmbama. Ta nimetas seda jõudu “gravitatsiooniks” – ladina sõnast “gravitas”, mis tähendab “kaalu”.
Newton sai aru, et iga objekt universumis tõmbab enda poole kõiki teisi objekte universumis. Isegi õun avaldab oma ümbrusele kerget tõmbejõudu.
Just gravitatsioon hoiab Kuud Maa ümber tiirlemas ning just gravitatsioon võimaldab Päikesel oma planeetide perekonda koos hoida. Päikese ja Kuu tõmbejõud põhjustab ka Maa ookeanide loodete tekkimist.
Siiski sõltub gravitatsiooni tugevus objekti suurusest ja tihedusest – mida teadlased nimetavad “massiks”. Väikese õuna gravitatsioon on liiga nõrk, et ületada hiiglasliku Maa tõmbejõudu, mistõttu see kukub planeedi keskme poole.
Objekti gravitatsioonijõud väheneb kauguse suurenemisel sellest. Everesti tipus olev mägironija kaalub veidi vähem kui merepinna tasandil. Kui kosmoselaev liigub Maast piisavalt kaugele, vabaneb ta lõpuks täielikult planeedi gravitatsioonijõust.
