Kosmoses on astronautidega liitunud palju erinevaid olendeid. Nagu inimestelgi, on enamikul neist raske kaaluta olekuga kohaneda. Üks erand on pisike uss, mida tuntakse nimega C. elegans ja kes tundub orbiidil paremini hakkama saavat kui Maal.
Kui ESA astronaut André Kuipers läks 2004. aastal esimest korda Rahvusvahelisse Kosmosejaama (ISS), valiti tema kaaslaseks C. elegans. Need mikroskoopilised ussid valiti välja seetõttu, et nad olid esimesed keerukad elusolendid, kelle kõik geenid (keha rakkude ehituskivid) olid kaardistatud.
Hiljem avastasid teadlased, et seitse usside geeni olid kosmoses vähem aktiivsed. Üllatuslikult näis, et ussid toimisid ilma nendeta paremini. Tulemused viitasid sellele, et nende lihased kohandusid kosmosetingimustega. Kas kosmoselend võiks aeglustada lihaste vananemist?
Laborikatsed kinnitasid, et ka teistel ussidel, keda kasvatati ilma nende seitsme geenita, oli pikem ja tervem elu. Kuna inimestel on C. elegansiga ühiseid geene umbes 55%, oli järgmiseks sammuks välja selgitada, kuidas inimese lihased reageerivad kosmoselennule.
Oma teise ISS-i missiooni ajal, mis lõppes 1. juulil, võttis André kaasa veel usse järeluuringu jaoks. Kuid seekord uuriti ka astronauti ennast. Enne missiooni algust võeti ühest tema jalast väike lihasproov, mis säilitatakse analüüsimiseks. Teadlased ootavad nüüd põnevusega, kuidas see proov võrdub lihastega, mis on veetnud kuus kuud kaaluta olekus. Erinevalt ussidest antakse Andréle aga paar nädalat aega, et ta saaks väsitavast reisist toibuda, enne kui tema lihased mikroskoobi alla satuvad.
