4. oktoobril 1957. aastal startis Kasahstanist modifitseeritud Nõukogude rakett, mille pardal oli väike metallkuul – maailma esimene satelliit. Sputnikuna (‘Kaaslane’ või ‘Satelliit’) tuntud korvpallisuurune kera tekitas sensatsiooni, kui see tiirles ümber planeedi, edastades ‘piip-piip’ signaali. Maailm ei olnud enam kunagi endine.
Kosmosetõusu algusaastatel juhtisid kosmoses domineerimise võidujooksu Ameerika ja Nõukogude Liidu suurvõimud. Siiski hakkasid ka paljud teised riigid, eelkõige Euroopas ja Aasias, arendama oma satelliidi- ja kanderakettide programme. Tänapäeval kuulub ainuüksi Euroopa Kosmoseagentuurisse 18 liikmesriiki. Paljud kosmoseteaduse olulisemad läbimurded on sündinud Euroopas, alates raketitehnoloogiast kuni geostatsionaarse orbiidini.
Pool sajandit pärast Sputniku käivitamist on kosmosetehnoloogia saanud meie igapäevaelu osaks. Me kasutame satelliite televisiooni ja kaugkõnede edastamiseks, ilmateate koostamiseks, navigeerimiseks ja katastroofide seireks. Kosmoseobservatooriumid uurivad planeetide, tähtede, galaktikate ja kogu universumi tekkimist. Kosmosesõidukid on külastanud peaaegu kõiki Päikesesüsteemi suuremaid taevakehi. Ja 12 inimest on kõndinud Kuul.
Kui viimased 50 aastat tähistavad inimkonna jaoks uue ajastu algust, siis kes teab, mida saavutatakse järgmise poole sajandi jooksul? Võib-olla oled just sina üks esimesi inimesi, kes veedab puhkuse Kuul või astub jalga Marsile.
