Asteroidid on väikesed kivised taevakehad, mis on jäänud alles planeetide tekkimisest 4,5 miljardit aastat tagasi. Neid nimetatakse sageli ‘väikesteks planeetideks’.
Arvatakse, et neid kivikamakaid on miljardeid. Enamik neist asub Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel asuvas rõngakujulises ‘peavööndis’. Selle peavööndi sisemisel äärel kulub asteroididel Päikese ümber tiirlemiseks umbes kolm aastat. Peavööndi välimise piiri lähedal asuvatel asteroididel kulub selleks kaks korda rohkem aega.
Sõna ‘asteroid’ tähendab ‘tähekujuline’. Neile anti see nimi, kuna enamikus teleskoopides on neid näha vaid valguspunktidena. 20. sajandi alguseks nimetasid astronoomid neid ‘taeva kahjuriteks’. Neid oli näha nii palju, et need rikkusid kaugete galaktikate ja udukogude fotosid.
Suurim asteroid, Ceres, avastati esimesena. Selle avastas 1. jaanuaril 1801 Giuseppi Piazzi Palermost, Sitsiiliast.
Teise väikese planeedi – Pallas – avastas Wilhelm Olbers 1802. aastal. Sellele järgnesid Juno (1804) ja Vesta (1807). Alates 1847. aastast pole möödunud ühtegi aastat, mil poleks avastatud vähemalt ühte asteroidi.
