Kõrgel Antarktika jäise mandri kohal hoiab ESA kosmosesond Envisat valvet – ja see, mida selle seadmed näevad, on üsna murettekitav.
Külmakraadid ja inimtekkelised kemikaalid põhjustavad koos ‘augu’ osoonikihis. Ja tundub, et tänavune osooniauk on üks suurimaid, mida kunagi on registreeritud.
2005. aasta augusti keskpaigaks oli see juba paisunud 10 miljoni ruutkilomeetri suuruseks – umbes sama suur kui Euroopa. Ja eeldati, et septembri jooksul laieneb see veelgi.
Osooniauk avastati esmakordselt 1980. aastate keskel ning ESA satelliidid on seda alates 1995. aastast pidevalt uurinud. Nende andmetest selgub, et ainult 1996. ja 2000. aasta osooniaugud olid sel aastaajal suuremad.
Osoon on hapniku üks vorm. Väikeseid koguseid osooni leidub stratosfääris, 20–50 km kõrgusel Maa kohal.
Meie õnneks kaitseb osoonikiht meid päikese ultraviolettkiirguse eest, mis võib põhjustada nahavähki. Siiski hävitavad osooni keemilised reaktsioonid, milles osaleb inimtegevuse tulemusel tekkinud kloori kõrgetes pilvedes.
Polaarkevade saabudes põhjustab tagasitulev päikesevalgus koos kloori keemiliste reaktsioonidega osoonimolekulide lagunemise hapnikuks. Üksainus kloori molekul võib lagundada tuhandeid osoonimolekule.
Envisati andmed on hädavajalikud selle kaitsva kihi hooajaliste muutuste jälgimiseks. Satelliidiandmed edastatakse peaaegu reaalajas toimivale osooni seire- ja prognoositeenistusele, milles osaleb üle 30 partneri 11 riigist.
