Enamikul tähtedel kulub surmani miljoneid aastaid. Kui Päikesega sarnane täht on kogu oma vesinikukütuse ära põletanud, paisub ta punaseks hiiglaseks. Selle läbimõõt võib ulatuda miljonite kilomeetriteni – see on piisavalt suur, et neelata endasse Merkuuri ja Veenuse.
Pärast väliskihtide äraheitmist kokkuvariseb täht ja moodustab väga tiheda valge kääbuse. Üks teelusikatäis valge kääbuse ainet kaaluks kuni 100 tonni. Miljardite aastate jooksul jahtub valge kääbus ja muutub nähtamatuks.
Tähed, mille mass on üle kaheksa korda suurem kui Päikese mass, lõpetavad oma elu väga ootamatult. Kui neil kütus otsa saab, paisuvad nad punasteks hiidtähtedeks. Nad püüavad elus püsida, põletades erinevaid kütuseid, kuid see õnnestub vaid mõne miljoni aasta jooksul. Seejärel purunevad nad tohutus supernoova plahvatuses.
Umbes nädala jooksul paistab supernoova kirkamalt kui kõik teised tähed selles galaktikas. Seejärel kaob selle sära kiiresti. Järele jääb vaid pisike, tihe objekt – neutronitäht või must auk –, mida ümbritseb laienev väga kuuma gaasi pilv.
Superhiiglase sisemuses tekkinud elemendid (nagu hapnik, süsinik ja raud) on laiali pillutatud kogu kosmoses. Sellest tähetolmust tekivad lõpuks teised tähed ja planeedid.
