Kosmos on äärmiselt vaenulik keskkond. Kosmoselaevad peavad taluma äärmuslikku kuumust ja külma, kiirgust, magnetvälju, meteoriite, teiste kosmoselaevade jäätmeid ja õhu puudumist.
Kuna kosmosesõidukite ehitamine ja orbiidile saatmine on kulukas, tahame, et need kestaksid võimalikult kaua. Kui satelliidid peavad kosmoses palju aastaid vastu pidama, peavad nad läbima (ja edukalt sooritama!) palju katseid maapinnal.
Esimene oht, millega satelliidid peavad toime tulema, on raketi stardi ajal tekkiv tugev müra ja värin. Seda testitakse, raputades satelliiti ja suunates selle peale heli, mis tuleb spetsiaalses kambris asuvatest hiiglaslikest kõlaritest.
Teine oht, millega satelliidid kosmoses toime peavad tulema, on äärmuslikult kõrged ja madalad temperatuurid. Päikesest tulenevat äärmuslikku kuumust simuleeritakse õhuvabas kambris, mis on varustatud võimsate lampide ja peeglitega. Väga madalaid temperatuure tekitatakse, pumbates vedelat lämmastikku kambri seintes olevate torude kaudu.
Selleks et veenduda, et elektrisüsteemid töötavad, paigutatakse satelliit tugevasse magnetvälja, mis võib põhjustada elektrilisi rikkeid. Arvutid jälgivad kõike, mis kosmoselaeval nende katsumuste ajal toimub.
Rohkem kui aasta jooksul testitakse ja kontrollitakse uuesti iga kosmoselaeva osa. Kui kosmoselaev on kokku pandud, testitakse seda veel kord. Alles siis on insenerid veendunud, et nende „lapsuke“ saavutab orbiidile jõudes edu.
