Sada aastat tagasi, 15. aprillil 1912, põrkas RMS Titanic Põhja-Atlandi ookeani ületamise ajal jäämäega kokku ja uppus, mille tagajärjel hukkus üle 1500 reisija ja meeskonnaliikme. Tänapäeval läbivad tuhanded laevad sama marsruuti ilma inimohvriteta – ja selles aitavad kaasa satelliidid.
Frederick Fleetil oli ülesanne olla 14. aprilli 1912. aasta ööl „Titanicu” vahimees. Fredericki edastatud teave jääolude kohta oli ainus teave, mille põhjal kapten Edward John Smith sai laeva nendes ohtlikes vetes juhtida.
Üks Titanicu katastroofi olulisemaid tagajärgi oli meresõiduohutuse parandamine, mille raames võeti vastu rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutuse kohta merel ning asutati Rahvusvaheline Jääpatrull (IIP).
Jääpatrulli ülesanne on jälgida jäämägesid ja määrata kindlaks jäämäe ohtlik ala. Arktika vetes võib igal hetkel olla tuhandeid jäämägesid. Jääpatrulli ülesanne on kindlaks teha, kui palju jäämägesid triivib lõuna poole laevateede suunas. Seni pole ükski laev, mis on järginud jääpatrulli avaldatud ‘jäämäe piiri’, põrganud kokku jäämäega!
Alguses kasutas jääpatrull rutiinsete jääpatrullide läbiviimiseks merelaevu, kuid pärast Teist maailmasõda mindi üle õhuseirele. Tänapäeval on õhuseire peamine kasutatav meetod, kuid IIP eesmärk on asendada kulukad jääpatrullilennud satelliidivaatlustest.
Tänapäeval kasutab jääpatrull satelliidipõhiseid radarivaatlusi õhust tehtavate vaatluste täiendamiseks. Satelliitidel asuvad radarid sobivad jäämägi jälgimiseks suurepäraselt, kuna suudavad pildistada läbi pilvede ja pimeduse.
2013. aastal orbiidile saadetav Sentinel-1 suurendab oluliselt radariandmete kättesaadavust ja aitab jäälõhkujatel vältida selliseid katastroofe nagu sajand tagasi juhtunud Titanicu hukku.
