Euroopal on oma ilmasatelliidid, mida nimetatakse Meteosatiks. Esimese Meteosati saatis ESA 23. novembril 1977. aastal geostatsionaarsele orbiidile, 36 000 km kõrgusele Guinea lahe kohal.
Sellest ajast alates on orbiidile saadetud veel kaheksa Meteosat-satelliiti. Neist viimane (Meteosat-9) alustas täisvõimsusel tööd 29. jaanuaril 2004. Järgmise paari aasta jooksul on kavas orbiidile saata veel kaks satelliiti, millele järgneb kolmanda põlvkonna satelliitide seeria.
Viimased Meteosat-satelliidid (nn ‘teise põlvkonna’ satelliidid) on varasemate mudelitega võrreldes saanud mitmeid konstruktsioonilisi täiustusi. Üks nende eeliseid on see, et need suudavad saata tagasi teravamaid pilte sagedamini.
Meteosat-9-l on üks seade, millega saab nii päeval kui öösel uurida pilvi, maismaad, ookeani, lund ja jääd. Teine seade on mõeldud kliimauuringuteks. Kogutud andmed aitavad ilmateadlastel tuvastada ja ennustada ohtlikke ilmastikutingimusi. Nende hulka kuuluvad tihe udu, äikestormid ning tugeva tuule ja paduvihmaga kaasnevate ägedate tormide ootamatu tekkimine. Samuti on paranenud pikaajalised prognoosid.
Kuni 2006. aasta oktoobrini ei olnud ühtegi Euroopa ilmasatelliiti paigutatud polaarorbiidile. See muutus satelliidi MetOp-A orbiidile saatmisega. Seeria teine satelliit, MetOp-B, saadeti orbiidile 17. septembril 2012 ja see töötab koos MetOp-A-ga, suurendades andmehulka veelgi. Kolmas ja viimane satelliit, MetOp-C, lastakse orbiidile 2016. aastal.
