Vaatamata oma nimele on Gröönimaa peaaegu täielikult kaetud tohutu jääkilbiga. Mitmete ESA satelliitide andmed viitavad aga sellele, et see valge kattekiht sulab oodatust kiiremini.
Viimane uuring Gröönimaa liustike kohta põhineb andmetel, mille kogusid neli Maa orbiidil tiirlevat satelliiti aastatel 1996–2005. ESA Euroopa kaugseire satelliidid ERS-1 ja ERS-2, ESA satelliit Envisat ning Kanada satelliit Radarsat-1 on kõik varustatud radariseadmetega, mis suudavad jälgida maapinda nii päeval kui öösel, isegi tiheda pilvkatte korral.
Eelkõige olid NASA Jet Propulsion Laboratory teadlane Eric Rignot ja Kansase Ülikooli teadlane Pannir Kanagaratnam huvitatud Gröönimaa jääkatte kõrguse muutuste mõõtmisest.
Satelliidiandmeid uurides selgus teadlastele, et Lõuna- ja Kesk-Gröönimaa liustikud liiguvad mere poole üha kiiremini. Kliima soojenemise tõttu on nende poolt Atlandi ookeani voolav jääkogus viimase 10 aasta jooksul kahekordistunud. Teadlaste arvutuste kohaselt panustab Gröönimaa umbes 0,5 mm aastas ülemaailmsesse merepinna tõusu, mis on umbes 2,5 mm aastas.
Tulevased uuringud, milles kasutatakse selliseid satelliite nagu Envisat ja ERS, annavad olulist teavet selle kohta, kuidas jääkatte ja merepinna tase pikas perspektiivis muutuvad.
Gröönimaa on maailma suurim saar. Selle jääkilp katab peaaegu 2 miljonit ruutkilomeetrit ja selle keskmine paksus on 2,3 km. Kui kogu jää sulaks, tõuseks ülemaailmne merepinna tase kuni seitsme meetri võrra.
