13. märtsil 1986 saatis ESA kosmoselaev „Giotto” tagasi pilte mustast, kartulikujulisest objektist, mis paiskas kosmosesse helkivaid ainejoad. See oli esimene kord, kui keegi nägi komeedi südames asuvat tahket tuuma.
Giotto sihtmärgiks oli Halley komeet, mis sai nime 17. sajandi Briti astronoomi Edmond Halley järgi. Ta oli esimene, kes mõistis, et see heleda säraga komeet on korrapärane külaline, kes naaseb Päikesesüsteemi sisemisse osasse iga 75–76 aasta järel. Selle järgmine külaskäik meie taevasse on kavandatud aastaks 2061.
Halley komeet on kõige kuulsam miljonite Päikese ümber tiirlevate komeetide hulgast. Isegi kui see asub Päikesesüsteemi äärealade pimeduses, mõjutab Halley ikkagi meie planeeti. Igal oktoobril läbib Maa komeedi poolt maha jäetud peene tolmu voolu, mis põhjustab Orionidide meteoorivihma. Halley komeeti peetakse ka Eta-Aquaridide meteoorivihma tekitajaks, mis toimub igal aastal mais. Need meteoorid, mida sageli nimetatakse “langevateks tähtedeks”, on heledad jäljed, mille jätavad maha väikesed, kiiresti liikuvad komeedi killud, mis põlevad ära Maa atmosfääris.
Pärast Giotto märkimisväärset edu on kosmosesõidukitega uuritud ka teisi komeete. Kõige ambitsioonikam missioon on aga ESA komeeti jälitav kosmosesõiduk Rosetta, mis jõuab komeedi Tšurjumov-Gerasimenko juurde 2014. aastal. „Rosetta“ lendab tuuma kõrval, uurides põhjalikult muutusi, mis toimuvad, kui Päike seda soojendab. Samuti laseb ta välja väikese kosmosesõiduki nimega „Philae“, et teha esimene pehme maandumine komeedile!
