Maailmas on umbes 1 500 aktiivset vulkaani, millest igal aastal purskab umbes 50. Enamik neist vulkaanidest asub Vaikse ookeani ümbruses – vööndis, mida tuntakse Vaikse ookeani “tulekeelena”. Ka Euroopas on oma vulkaanid, nagu Etna ja Vesuvius, mis on ajaloo jooksul mitu korda purskanud.
Vähemalt 500 miljonit inimest elab aktiivse vulkaani lähedal. Purskamise korral võivad lähedal asuvad piirkonnad kattuda tuhaga ja tulikuuma laavaga.
Põllud ja hooned võivad jääda maapinna alla. Mürgised gaasid, hõõguvad tuhapilved või mudavoolud võivad tappa kõik, kes nende teele satuvad. Õnneks aitavad satelliidid nüüd kindlaks teha kõige ohtlikumad vulkaanid.
ESA satelliidid Envisat ja ERS-2 uurivad vulkaane mitmel erineval viisil. Kaamerad jäädvustavad laavavoolusid ja tuhapilvi. Infrapunaseadmed tuvastavad pinnale tõusvat kuuma laavat.
Radar suudab jälgida vulkaani “hingamist”, kui selle sees liigub sulakivim. Juba mõne millimeetri suurune pinnapaisumine võib viidata survele, mis koguneb enne purskamist. Muud andurid tuvastavad õhku eralduvaid gaase ja osakesi.
Sellised andmed päästavad elusid ja aitavad ennustada, millal toimub järgmine vulkaanipurskamine. Kahjustatud piirkondade satelliitkaardid aitavad kaasa ka pääste- ja taastamistöödele.
