Pluto avastas 1930. aastal 24-aastane Clyde Tombaugh, kes kasutas taevapiltide võrdlemiseks spetsiaalset seadet. See osutus pisikeseks taevakehaks, isegi väiksemaks kui meie Kuu.
Pluto liigub elliptilisel (munakujulisel) orbiidil, mille pikkus varieerub vahemikus 7 381 miljonit km (49 Päikese-Maa vahekaugust) ja 4 446 miljonit km (30 Päikese-Maa vahekaugust). Kuna üks tiir kestab 248 aastat, ei saaks keegi, kes on sündinud Plutol, kunagi ühtegi sünnipäeva tähistada!
Pluto kohta on teada väga vähe. Selle pind on äärmiselt külm (-230 °C) ja näib olevat kaetud külmunud jääga. Viimastel aastatel on see olnud Päikesele üsna lähedal ja nautinud lühikest suve. Pinnajää on aurustunud, moodustades õhukese atmosfääri. Nüüd on ta aga taandumas Päikesesüsteemi külmadesse sügavustesse ja see atmosfäär külmub peagi uuesti.
Pluto pöörleb “tagurpidi” (idast läände) üks kord iga 6 päeva ja 9 tunni järel. Selle suurimal kaaslasel, Charonil, kulub Pluto ümber tiirlemiseks sama palju aega. See tähendab, et keegi, kes elaks Pluto ühel poolel, ei näeks Charoni kunagi. Hiljuti avastati Hubble’i kosmoseteleskoobiga kaks väiksemat kaaslast.
Mitmeid aastaid peeti Pluutot Päikesest üheksandaks planeediks (kuigi see jõuab mõnikord Päikesele lähemale kui Neptuun). Tänapäeval peetakse seda “kääbusplaneediks”. Samuti on see üks Kuiperi vöö suurimaid liikmeid – see on jäämaailmade rühm, mis asub Neptuunist kaugemal.
