Mitme sajandi jooksul oli ainus viis suure ala hea ülevaate saamiseks ronida kõrgemale kohale. Seejärel muutsid õhupallide ja lennukite leiutamine Maa vaatlemise palju lihtsamaks.
Kosmosetõusu ajastul on satelliite kasutatud üha enam meie planeedi igakülgseks uurimiseks.
Kuna need vaatlevad Maad kaugelt, nimetatakse neid sageli “kaugseire” satelliitideks.
Kõige üksikasjalikumad pildid Maa pinnast ja atmosfäärist saadetakse tagasi madalatel orbiitidel asuvatelt satelliitidelt, mis liiguvad üle põhjapooluse ja lõunapooluse.
Kui Maa nende all pöörleb, suudavad need satelliidid iga paari päeva tagant kogu planeeti – riba haaval – pildistada.
Polaarorbiidil liikuvad satelliidid uurivad jää- ja lumekatet, maakasutust, õhu- ja veereostust ning kohalikku ilma. ESA polaarorbiidil liikuvad satelliidid on Euroopa kaugseiresatelliit (ERS-2) ja keskkonnasatelliit Envisat.
Teised kosmosesõidukid jälgivad pidevalt sama Maa piirkonda, tiirledes 36 000 km kõrgusel ekvaatori kohal. See annab neile laiemat ülevaadet, kuid tähendab samas, et nad ei näe Maad nii üksikasjalikult.
Euroopa on siiani saatnud sellisele “geostatsionaarsele” orbiidile kaheksa ilmasatelliiti, mida nimetatakse Meteosatiks.
