1960. aastate teleseriaali fännid Star Trek olid hämmastunud, kui nägid, kuidas kapten Kirk avas väikese käeshoitava telefoni, et rääkida oma tähelaeva meeskonnaga. Tänapäeval ei ole mobiiltelefonid enam ulme. Kuhu iganes Maal ka ei läheks, alates polaaraladest kuni ookeani keskele, on võimalik telefoniga ühendust pidada. Uusimate mudelitega on võimalik ka e-kirju saata ja internetis otsida.
See sidealane revolutsioon on saanud võimalikuks tänu satelliittehnoloogia kasutuselevõtule. Kuni 1960. aastate keskpaigani edastati telefonikõnesid maismaal asuvate raadiosideühenduste ja kaablite kaudu. Siiski oli edastatavate kõnede arv piiratud.
Siis ilmusid esimesed sidesatelliidid. Geostatsionaarsel orbiidil, umbes 36 000 km kõrgusel ekvaatori kohal tiirlevad satelliidid suutsid töötada ilma kuluka saatjate ja kaablite võrgustikuta. Nad suutsid hõlpsasti ühendada helistajaid ookeani või mäestiku mõlemal poolel. 1965. aastal orbiidile saadetud „Early Bird“ suutis korraga teenindada 240 telefonikõnet. Tänapäeval suudab suur sidesatelliit teenindada sadu tuhandeid telefonikõnesid.
Viimastel aastatel on toimunud veel üks revolutsioon – madalale või keskmisele Maa orbiidile on viidud väikeste satelliitide laevastikud. Kuna neid lendab erinevatel trajektooridel kümneid, on horisondi kohal alati mitu satelliiti, mis võtavad vastu mobiilseadmetelt tulevad kõned. Iga kõne saadetakse seejärel maapinnal asuvasse ‘väravajaama’, mis edastab selle vastuvõtjale. Neid satelliite kasutatakse ka isikliku asukoha jälgimiseks, sõnumite saatmiseks ja hädaolukordades asukoha kindlaksmääramiseks.
