Kaua aega tagasi leidsid merel purjetavad inimesed oma tee, jälgides Päikese, Kuu ja tähtede asukohti. Siis, umbes 1300. aastal, tegi kompassi kasutuselevõtt nende meresõitjate elu veidi lihtsamaks.
Tänapäeval on kosmosetehnoloogia teinud eksimise võimatuks. Iga inimene, auto, laev või lennuk, mis on varustatud satelliitnavigatsioonisüsteemiga, suudab oma asukohta määrata 15–20 meetri täpsusega.
Satelliitnavigatsioon põhineb vastuvõtjal, mis arvutab oma asukoha vähemalt nelja satelliidi poolt saadetud signaalide abil.
Süsteem, mida me praegu igapäevaelus kasutame, töötati algselt välja sõjalistel eesmärkidel. Aastatel 1960–1968 saatis Ameerika Ühendriikide sõjavägi orbiidile 23 navigatsioonisatelliiti, et aidata Polaris-tüüpi allveelaevadel navigeerida.
Need arenesid lõpuks välja globaalse positsioneerimissüsteemiks (GPS). Venemaa sõjavägi võttis kasutusele sarnase süsteemi nimega Glonass. Mõlemad süsteemid on nüüd kättesaadavad nii tsiviil- kui ka sõjaliseks kasutamiseks. Seetõttu soovis Euroopa omada omaenda tagatud süsteemi.
Euroopa on nüüd kasutusele võtnud EGNOS-nimelise süsteemi, mis parandab GPS-süsteemi täpsust. ESA ja Euroopa Ühendus arendavad ühiselt ka Euroopa enda tsiviilotstarbelist (mitte-sõjalist) navigatsioonisüsteemi. See süsteem, mille nimeks on Galileo, saab olema esimene täielikult tsiviilotstarbeline ülemaailmne navigatsioonisüsteem.
