Iga kord, kui Euroopa Ariane 5 Kouroust õhku tõuseb, kukuvad selle raketi astmed ookeani või põlevad atmosfääris ära. Selliseid kanderakette nagu Ariane 5 nimetatakse ‘ühekordselt kasutatavateks’.
Raketi ära viskamine iga kord, kui see õhku tõuseb, tundub raiskav ja kulukas. Siiski hoitakse kulud madalal, valmistades rakette seeriaviisiliselt. Neid ehitatakse konveieril – umbes nagu kalleid autosid.
Ühekordselt kasutatavad raketid võivad samuti olla väga usaldusväärsed. Kui üks neist ebaõnnestub stardi ajal, on üsna lihtne välja selgitada, mis läks valesti, ja seda parandada.
Teine lähenemisviis on ehitada korduvkasutatav kanderakett. Seni on kasutusel olnud ainult Ameerika Ühendriikide kosmosesüstik.
Suurem osa Shuttle’i orbiterist on konstrueeritud nii, et see suudaks lennata kuni 100 korda. Vajaduse korral saab ka Shuttle’i tahkekütusega rakettmootoreid uuesti kasutada. Ainult välimine kütusepaak visatakse iga kord ära.
Siiski on Shuttle’i ehitamine ja lendamine väga kulukas. See tuleneb peamiselt asjaolust, et see on projekteeritud kuni seitsme meeskonnaliikme veoks. Samuti peab see taluma atmosfääri sisenemisel tekkivat äärmist kuumust ja maanduma lennurajal. Muid korduvkasutatavaid kanderakette ei ole kavandatud, kuigi selliste sõidukite uuringud jätkuvad.
ESA uurib mõlemat lähenemisviisi põhjalikult, et lõpuks saaks teha otsuse Ariane 5 asendamise kohta.
