Kas oled märganud, mis juhtub, kui lased õhku õhupallist välja? Õhk liigub ühes suunas ja õhupall liigub vastassuunas. Raketid töötavad peaaegu samamoodi. Mootori düüsist suure kiirusega väljuvad heitgaasid tõukavad raketti edasi.
Enamik kaasaegseid kanderakette, nagu näiteks Euroopa Ariane 5, on väga keerulised ja kaaluvad stardil sadu tonne. Suurema osa sellest kaalust moodustab kütus, näiteks vedel vesinik ja vedel hapnik.
Raketid vajavad nii palju kütust, et ületada Maa gravitatsiooni. Alles siis, kui nad saavutavad kiiruse 28 000 km/h, liiguvad nad piisavalt kiiresti, et jõuda orbiidile.
Enamik rakette koosneb kahest või kolmest astmest. Kui astme kütus on täielikult ära kulutatud, eraldatakse see, et vabaneda üleliigsest kaalust. Seejärel kukub see tagasi (tavaliselt ookeani ja kaugel asustatud aladest) või põleb atmosfääris ära.
Suured kanderaketid saavad sageli lisajõudu esimese astme külge kinnitatud rakettidest. Need võivad kasutada tahket või vedelat kütust. Ka need visatakse tavaliselt ära.
