14. jaanuaril 2005 sooritas ESA sond „Huygens” ajaloolise maandumise Saturni hiiglasliku kaaslase Titani pinnale. Nüüd, pärast „Huygensi” andmete põhjalikku analüüsimist, on teadlased lahendanud paljud selle planeedisuuruse kuu saladused.
2,5-tunnise langemise jooksul registreerisid mõõteriistad andmeid temperatuuri, tuulekiiruse ja atmosfääri koostise kohta. Tulemused näitavad, et Huygensil oli tormiline lend, kuna kõrgel asuvad tuuled, mille kiirus ületas 100 km tunnis, puhusid seda ida suunas. Kuid kui sond triivis läbi oranži udu alla, tõusid atmosfääri temperatuur ja tihedus ning tuule kiirus vähenes. 7 km kõrgusel pöördus tuule suund ümber, kandes Huygensi laskumise viimaste minutite jooksul õrnalt lääne poole.
Atmosfäär koosnes peamiselt lämmastikust, millele lisandus umbes 5 protsenti metaani, ning ka atmosfääris leitud udu koosnes peamiselt metaanist. (Maal kasutatakse metaanigaasi kateldes ja pliitidel.)
Missiooni käigus kogutud umbes 350 pilti näitasid jäist maastikku, mida iseloomustasid tumedad kanalid, mis looklesid sujuvale ‘rannajoonele’ poole. Metaanist vihmasajud täidavad mõnikord kuivad kanalid, tekitades ajutisi jõgesid, mis erodeerivad pinda ja kannavad lahtist materjali lähedalasuvatele tasandikele.
Tasane madalik, kuhu Huygens maandus, oli kaetud kivikestega või väikeste jää tükkidega. Kuigi pind oli üsna pehme, sarnanedes kergelt kokkupressitud lumega, oli seal äärmiselt külm (-180 °C) – palju külmem kui Antarktikas. Peeneteraline jää oli metaaniga niisutatud, mis aurustus sooja sondiga kokkupuutel.
