Astronoomias on satelliit objekt, mis tiirleb (liigub ümber) planeedi. Meie Päikesesüsteemis on mitusada looduslikku satelliiti ehk kuud. Alates 1957. aastast on orbiidile saadetud ka tuhandeid kunstlikke (inimese loodud) satelliite. Neil on palju erinevaid kasutusvõimalusi, sealhulgas Päikese, Maa ja teiste planeetide pildistamine ning kaugele kosmosesse vaatamine, et uurida musti auke, kaugele jäävaid tähti ja galaktikaid. Lisaks on olemas sidesatelliidid, ilmasatelliidid ja Rahvusvaheline Kosmosejaam.
Esimene kunstlik satelliit, Sputnik 1, lasti orbiidile 1957. aastal. See oli väga lihtne. Väike alumiiniumkuul, umbes rannapalli suurune, nelja pika antenniga, mis töötas patareitoitel. Sputniku sees olid raadiosaatjad, mis edastasid iseloomulikku piip-piip-heli, mida kuulsid kõikjal maailmas. Selle väikese ja lihtsa satelliidi orbiidile saatmine tähistas kosmosajastu algust.
Tänapäevased satelliidid on palju keerulisemad. Enamik satelliite on projekteeritud nii, et need oleksid võimalikult tugevad ja kerged. Neid ehitatakse sama põhimudeli järgi. Platvorm, mida nimetatakse bussiks, sisaldab kõiki peamisi süsteeme, sealhulgas akusid, arvutit ja tõukurmootoreid. Bussile on kinnitatud antennid, päikesepaneelid ja kasuliku koorma seadmed (nagu kaamerad, teleskoobid ja sidevarustus).
Satelliidid peavad end ise energiaga varustama. Selleks kasutatakse tavaliselt suuri päikesepaneele (tiibu), mis on kaetud valguskundlike päikesepatareidega. Paneelid on mitu meetrit pikad ja need tuleb stardi ajal kokku voltida. Päikesepatareid annavad mitu kilovatti võimsust, kuigi nende tõhusus väheneb vananedes. Enamik paneele on pööratavad, et need koguksid võimalikult palju päikesevalgust. Kui satelliit satub varju, saab see energiat laetavatest akudest.
Satelliidi Päikesele pööratud külg kuumeneb väga kuumaks, samas kui varjus olev külg muutub väga külmaks. See on probleem, sest enamik satelliidi seadmetest on tundlik äärmusliku kuumuse või külma suhtes. Seadmete kaitsmiseks kasutatakse muu hulgas alumiiniumfooliumile sarnanevaid kihilisi katteid, mis hoiavad soojust sees, ning radiaatoreid, mis juhivad elektriseadmetest soojust välja.
