Rattadeta või mootorita auto on väheväärtuslik. Samamoodi on ka satelliidil teatud osad, mis peavad olema sisse ehitatud.
Enamik kosmoselaevu saab oma toite akudest ja päikesepatareidest. Päikesepatareid on kiibitaolised räni- või muudest materjalidest tükid, mis toodavad elektrit, kui päikesevalgus neile langeb.
Kui tuhandeid selliseid rakke ühendatakse suurtesse paneelidesse, moodustades päikesepaneelid, suudavad need varustada energiaga märkimisväärse suurusega kosmoselaeva. Rakud laadivad akusid ka siis, kui need on päikesevalguses. Kui kosmoselaev satub varju, võtavad akud toiteallika üle.
Kosmoselaevadel on mitu antenni. Need toimivad nagu kõrvad ja tagavad sideühenduse Maaga. Neist kõige olulisem on kuni 2 m läbimõõduga paraboolantenn, mis suudab saata ja vastu võtta suuri andme- ja infokoguseid.
Kosmoselaeva aju on selle arvutisüsteem. Andmeid saab salvestada arvuti mällu või saata antennide kaudu reaalajas Maale.
Arvuti salvestab ka juhised kosmoselaeva juhtimiseks. See tagab varuvõimaluse juhuks, kui side katkeb või tekib rike.
Kosmoselaevad vajavad kosmoses liikumiseks ka väikeseid mootoreid. Mootoreid on erinevaid tüüpe.
Kosmoselaevad pööravad ja veerevad, käivitades tõukurid. Need paiskavad kuuma gaasi suure kiirusega kosmosesse. Mõned satelliidid on varustatud ioonmootoritega. Need kasutavad tugevat elektrivälja, et gaasi kosmosesse paisata.
