ESA nelja “Cluster”-kosmoselaeva uuringud on näidanud, et Maal ja teistel planeetidel on viis, kuidas ülejäänud galaktikale hüüda: „Ma olen siin!”. Planeetidelt tulevad sõnumid on aga kuuldavad ja arusaadavad vaid suurte raadioteleskoopide abil. Välismaalane rass, kes tabab Maa looduslikke raadiosignaale, kuuleb seeria piiksuvaid ja vilistavaid helisid, mis meenutavad veidi „Star Warsi“ robotit R2-D2.
Praegu ei ole isegi kõige moodsamad teleskoobid piisavalt võimsad, et avastada kaugete tähtede ümber Maa-suuruseid planeete. Sama probleemiga seisavad silmitsi ka tulnukate astronoomid – Maa otsimine oleks nagu nõela otsimine heina hunnikust. Siiski annavad meie planeedi raadiopursed – mis on 10 000 korda tugevamad kui kõige võimsam sõjaline radarisignaal – selgelt teada Maa olemasolust.
Teadlased on juba 1970. aastatest saadik teadnud, et magnetväljaga planeedid (sealhulgas Maa, Jupiter ja Saturn) kiirgavad tugevaid raadiosignaale. Need kiirgused tekivad iga planeedi kohal kõrgel õhus samade päikesest pärinevate osakeste toimel, mis põhjustavad taevas allpool põhjavalgust. Seni olid astronoomid eeldanud, et need raadiosignaalid levivad kosmosesse üha laieneva koonusena, nagu taskulambi valgus. Tänu Clusterile teame nüüd, et see ei ole tõsi.
Kui raadiosignaalide pursed tabasid kordamööda iga kosmoselaeva, suutsid teadlased arvutada nende suuruse ja asukoha. Selgus, et signaalid liiguvad kosmoses kitsa kiirena. See muudab nende täpse päritolu kindlaksmääramise palju lihtsamaks. Tulevikus võime avastada võõraid maailmu, häälestades end nende piiksumiste ja vilistuste peale.
