Aeg-ajalt valgustab meie Linnutee galaktikat tohutu plahvatus. See vägivaldne sündmus, mida nimetatakse supernoovaks, tähistab superhiiglase – Päikesest mitu korda suurema raskekaalu tähe – surma. Üks viimaseid supernoovasid Linnutees toimus umbes 340 aastat tagasi Kassiopeia tähtkujus, mistõttu on see tuntud kui Kassiopeia A (Cas A).
Cas A asub Maast kümne tuhande valgusaasta kaugusel. Sellised observatooriumid nagu NASA-ESA Hubble’i kosmoseteleskoop on põhjalikult uurinud selle särava gaasi ja tolmu jäänud pilve.
Piltidel on näha purustatud materjalirõngas, mis liigub plahvatuskohast kiiresti eemale. Osa materjalist liigub kiirusega umbes 50 miljonit km tunnis (piisavalt kiiresti, et jõuda Maalt Kuule 30 sekundiga!). Suured prahivoolud helendavad, sest neid on soojendanud mööduva supernoova lööklaine.
Supernoova plahvatusi on mitut liiki. Cas A plahvatas, kui väike täht, mida nimetatakse valgeks kääbuseks, tõmbas endale lähedalasuvast tähest palju ainet. Gaasi kogunedes muutus valge kääbus nii kuumaks ja aktiivseks, et plahvatas. Teised supernoovad tekivad siis, kui massiivsete tähtede tuumades lõpeb tuumakütus. Kuna tuum ei suuda enam energiat eraldada, kukub see kokku ja hävitab tähe.
Supernoovad on olulised, sest need levitavad tähematerjali üle kogu galaktika. Peaaegu kõik Maal (kaasa arvatud meie!) koosneb elementidest (nagu süsinik ja raud), mis pärinevad sellest tähetolmust.
