Mööduvale tulnukale paistaks Maa veemaailmana, mida katavad suures osas ookeanid ja pilved. Ilma selle väärtusliku vedelikuta ei eksisteeriks elu Maal. Siiski on meil planeedi vee ja selle mõju kohta ilmale ja kliimale veel palju teadmata. ESA järgmine Earth Explorer-missioon, tuntud kui SMOS, peaks andma mõned vastused.
Vesi on ainus looduslik aine, mis võib Maal esineda nii gaasi, vedeliku kui ka tahke ainena. Kui päike seda soojendab, aurustub vesi ja muutub gaasiks (veeauruks). See gaas tõuseb üles ja jahtub, moodustades pilved ja vihma. Vihm langeb tagasi maapinnale, millega veeringlus lõpeb.
Kuigi enamik veeaurust pärineb ookeanidest, vabaneb umbes kümnendik taimedest ja pinnase aurustumise teel. Kui pinnas muutub aga liiga märjaks, võib see põhjustada üleujutusi ja pinnase erosiooni. Liiga vähe niiskust ja maa muutub kõrbe. Praegu tehakse mulla niiskuse mõõtmisi vähe, kuid see on muutumas tänu SMOSi käivitamisele.
Satelliit mõõdab ka ookeanide soolsust (‘soolakust’), otsides piirkondi, mis on märksa soolasemad ja seetõttu tihedamad. Sellised erinevused mõjutavad ookeanivoolusid, mis omakorda mõjutavad ilma ja kliimat.
SMOS-il on spetsiaalne seade, millega mõõdetakse nii mulla niiskust kui ka ookeani soolsust. Y-kujulistel harudel asuvad 69 vastuvõtjat mõõdavad pinnalt tulevat mikrolainekiirgust. Need suudavad tuvastada mulla niiskust, mis on vaid 4% – see vastab ühele teelusikatäiele veele käesolevas kuivas mullas. Kolmeaastase missiooni jooksul koostatakse esimesed kosmosest tehtud ülemaailmsed mullaniiskuse ja ookeani soolsuse kaardid.
