Maad nimetatakse sageli siniseks planeediks, sest see on meie Päikesesüsteemis ainus maailm, mida suures osas katab vesi. Siiski arvatakse, et mitmete satelliitide, sealhulgas Saturni hiiglasliku kuu Titani, pinna all asuvad ookeanid. Titani pinnalähedase ookeani olemasolu viitab suurte loodete avastamisele.
Igaüks, kes külastab rannikut, on tuttav loodetega – merepinna tõusu ja langusega kaks korda päevas. Vähem silmatorkavad on loodetega sarnased nähtused, mis põhjustavad meie planeedi maakoore tõusu ja langust mõne kümne sentimeetri võrra. Neid nähtusi põhjustab Kuu ja Päikese ühine gravitatsiooniline mõju Maale. Titanil tekivad lood samamoodi. Kuid seekord on see Saturni gravitatsioonijõud, mis paneb kuu kuju muutuma selle 16-päevase orbiidi jooksul ümber planeedi.
Titani kuju muutumist on tuvastatud, jälgides hoolikalt kosmosesondi Cassini trajektoori, kui see lendab kuu lähedalt mööda. Erinevused selles, kuidas Titan Cassinit mõjutas, näitasid, et kuu gravitatsioonijõud – ja seega ka selle kuju – oli väga veidi muutunud. Kõige kaugemal punktis, kus Saturni gravitatsioon on nõrgem, on Titan peaaegu kerakujuline, nagu jalgpall. Kui satelliit on Saturnile kõige lähemal, venib see välja nii, et muutub pigem ragbipalli sarnaseks.
Sellest tulenevad loodete mõjud põhjustavad Titani pinna tõusu ja langust rohkem kui 10 meetri võrra. See kõikumine on aga palju suurem, kui võiks eeldada, kui kuu oleks läbivalt tahke. See viitab sellele, et umbes 50 km paksuse jääkoore all asub pinnalähedane ookean, mille sügavus võib olla 250 km.
