Nagu inimesedki, sünnivad tähed, vananevad ja surevad. Nende sünnikohad on tohutud, külmad gaasi- ja tolmupilved, mida nimetatakse ‘uduiks’. Neist kõige kuulsam on Orioni udu, mis on palja silmaga vaevu nähtav.
Need pilved hakkavad omaenda gravitatsiooni mõjul kokku tõmbuma. Pilve kahanedes jaguneb see tükkideks. Iga tükk muutub lõpuks nii kuumaks ja tihedaks, et seal algavad tuumareaktsioonid. Kui temperatuur tõuseb 10 miljoni kraadini Celsiuse järgi, muutub tükk uueks täheks.
Pärast sündi asuvad enamik noori tähti gaasi ja tolmu moodustatud lameda ketta keskel. Suurem osa sellest ainest puhutakse lõpuks tähe kiirguse poolt minema. Enne kui see juhtub, võivad keskse tähe ümber tekkida planeedid.
Infrapunaobservatooriumid suudavad tuvastada soojust, mis pärineb selliste pilvede sees tekkivatest nähtamatutest tähtedest. Üks võimsamaid neist on ESA kosmosobservatoorium Herschel, mis saadeti orbiidile 2009. aasta mais. Herschel uurib vähemalt kolm aastat tolmupilvi, kus sünnivad nii suured kui ka väikesed tähed.
