Kujutage ette, kuidas kõndida kosmoses ja lennata ümber Maa kiirusega üle 27 000 km/h! Just seda on viimase 50 aasta jooksul kogenud sadu kosmosekõndijaid. Kosmosekõnnid (ametlik nimetus „Extravehicular Activity“ ehk EVA) on kosmosetöö oluline osa. Neid kasutatakse uute seadmete ja eksperimentide paigaldamiseks ning remonditööde tegemiseks. Rahvusvahelise kosmosejaama ehitamiseks ja hooldamiseks on alates 1998. aastast vaja olnud ligi 1 000 tundi kosmosekõnne.
Kosmosekõndijad kannavad kaitseriietust, kui nad sisenevad õhuta vaakumisse. Need riided koosnevad paljudest erinevatest kihtidest, mis hoiavad kandja kehatemperatuuri õigel tasemel, võimaldavad tal hingata ja kaitsevad teda kahjuliku kiirguse eest. Hapniku rõhk ülikondade sees on madalam kui kosmosjaamas. Seetõttu peavad astronaudid veetma umbes neli tundi hapnikku hingates õhulukus, enne kui nad saavad väljapoole astuda.
ISS-il hoitakse kahte erinevat survekostüümi. Ameerika kostüüm koosneb kahest osast: kõvast ülakehast ja paindlikust alakehast. Need osad ühenduvad vöökohas. Astronaudi jalad surutakse pükstesse, seejärel paigutatakse käed ja ülakeha ülemisse osasse. Vene skafandril on jäik ülemine osa, millel on tagaluuk, kus asub ka elutagamissüsteem. See muudab ühe käega selga panemise lihtsamaks. Mõlemal skafandril on eraldi kindad ja kiivrid.
Kosmosekõndijaid veetakse sageli ühest kohast teise robotkäe otsas. Liikumiseks on olemas ka spetsiaalsed käsipuud. Et nad ei ujuks ära ega kaoks kosmosesse, on nad jaamaga ühendatud õhukeste nööridega. Kosmosekõnnid võivad kesta mitu tundi. Rekordi hoiavad Susan Helms ja James Voss, kes veetsid 2001. aasta märtsis kosmoses peaaegu 9 tundi.
