Kosmosepraht on suur probleem. Osa sellest on väga suur, näiteks läbi põlenud raketiastmed, töökõlbmatud kosmosesõidukid ja mõned kosmosekõnnil kaduma läinud tööriistad. Enamik sellest on aga palju väiksem.
Kokkupõrked suurte kosmoseprahi tükkidega võivad kosmoselaeva töökõlbmatuks muuta või isegi hävitada, nagu juhtus 1996. aastal Prantsuse kosmoselaevaga „Cerise”. Ka väiksemad kosmoseprahi tükid võivad põhjustada suuri kahjustusi või ohustada kosmoses kõndivat astronauti.
Kui Hubble’i kosmoseteleskoobi päikesepaneelid toodi 2002. aastal tagasi Maale, olid need kaetud kuni 8 mm läbimõõduga kokkupõrkekraatritega.
Tänapäeval jälgivad teleskoobid ja radarid enam kui 12 000 kosmoserämpsu tükki, mille suurus ulatub kuni 10 cm-ni. Mitmed miljonid tükid on liiga väikesed, et neid registreerida, näiteks värvi- ja tolmukübemed.
Tavaliselt ei kujutaks need endast ohtu, kuid kosmoses liiguvad kosmosepraht ja -jäägid suure kiirusega. Isegi tolmuosakesed käituvad nagu pisikesed kuulid. ESA tegeleb kosmoseprahi probleemiga mitmel viisil. Rahvusvahelise kosmosejaama laborit „Columbus“ kaitseb spetsiaalne kilp.
Euroopa Kosmosekeskus (ESOC) jälgib kosmoseprahti väga tähelepanelikult. Selleks kasutatakse Kanaari saartel asuvat 1-meetrist teleskoopi ja Saksamaal asuvat radarisüsteemi. Mikroskoopilist prahti jälgitakse ka ESA satelliidi Proba-1 ja Rahvusvahelisel Kosmosejaamal läbiviidava ESA eksperimendi abil.
Selle teabe abil saab ESOC anda soovitusi selle kohta, millal tuleks kosmoselaev viia ohutumale orbiidile. Samuti võimaldab see varakult hoiatada suurte objektide eest, mis on peagi sisenemas atmosfääri.
