Kas olete kunagi põlenud päikesest? Seda naha põletust põhjustab päikesest pärinev ultraviolettkiirgus (UV). Tõsine põletus ei ole mitte ainult valus, vaid võib põhjustada ka nahavähki.
Õnneks neelab peaaegu kogu kahjuliku UV-kiirguse ära osoonikihi, mis asub 20–50 km kõrgusel Maa kohal. Osoon on aga hapniku vorm, mida teatud inimtekkelised kemikaalid võivad kergesti hävitada.
1987. aastal leppisid juhtivad tööstusriigid kokku, et need kemikaalid järk-järgult kasutuselt kõrvaldatakse. Sellest hoolimata on satelliidid näidanud, et osoonikihi hõrenemine Antarktika kohal on jätkunud. Osooniauk saavutas rekordilise suuruse 2000. aastal, mil see hõlmas ligi 30 miljonit ruutkilomeetrit, mis on umbes Põhja-Ameerika mandri suurusega. 2006. aastal kadus atmosfäärist veelgi suurem kogus osooni, kuigi auk oli veidi väiksem.
Arktika kohal on tekkinud ka väiksemad osooniaugud. Need augud võimaldavad rohkem ultraviolettkiirgust jõuda Euroopa tihedalt asustatud piirkondadesse.
ESA satelliidid, nagu MetOp ja Envisat, mängivad osooniaugu uuringutes olulist rolli. Need võimaldavad teadlastel jälgida augu suurust ja saada rohkem teavet selle kohta, mis põhjustab augu suurenemist või kahanemist.
Euroopa esimene polaarorbiidil tiirlev ilmasatelliit MetOp-A on varustatud kaasaegse osooni seireseadmega. Envisatil on kolm seadet, millega saab uurida osooni ja seda ülemises atmosfääris kahjustavaid saasteaineid.
