1957. aastal sai Sputnikist esimene tehis satelliit, mis jõudis edukalt kosmosesse. Sellest ajast alates on orbiidile saadetud tuhandeid satelliite. Need satelliidid, mis täna meie planeeti ümbritsevad, on andnud meile võimaluse leida igalt poolt tee koju, suhelda igal ajal inimestega üle kogu maailma, jälgida kaduvaid metsi ja jääkatteid ning isegi ennustada looduskatastroofe.
Kuid satelliitide ajastu on täitnud Maa ümbruse kosmose ka suurte inertse metalli tükkidega. Hinnanguliselt tiirleb planeedi ümber 30 000 suurt kosmoseprügi tükki. Nende hulka kuulub kõike alates kasutusest kõrvaldatud satelliitidest ja rakettide jääkidest kuni astronautide kindadeni. See arv kasvab pidevalt!
Lisaks on olemas miljoneid väiksemaid kosmoseprahi tükke, nagu mutrid, poldid ja isegi värvipisaraid. Paljud neist liiguvad ümber planeedi kiirusega 7 km sekundis. Sellise kiiruse juures võib värvipisara mõju olla sama suur kui 95 km tunnis liikuv mootorratas!
Selline kokkupõrge kahjustaks iga satelliiti või kosmosejaama ning tekitaks uusi ohtlikke kosmoseprahi tükke. Seetõttu on ESA pannud mõned oma parimad mõtlejad tööle, et leida lahendus sellele keerulisele probleemile. Noh, võib-olla on nad just leidnud ideaalse lahenduse, kasutades üht inimkonna vanimatest tehnoloogiatest – kalavõrku.
Spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud võrkude abil, mida kosmoselaevadest välja lastakse, saame surnud satelliite kinni püüda ja need maale tuua. Seda geniaalset ideed testitakse praegu kaaluta olekus ning kui kõik läheb hästi, käivitatakse ESA missioon ‘e.Deorbit’ 2021. aastal ja saame mõned satelliidid kinni püüda!
Huvitav fakt: Et püsida kosmoses ja vältida tagasikukkumist Maale, peab satelliit tiirlema meie planeedi ümber kiirusega üle 28 200 kilomeetrit tunnis!
