20 000 aastat tagasi oli Maa jääajal! Suurem osa meie planeedist oli jääga kaetud, paljudes kohtades oli jääkiht 3 km paksune, nagu tänapäeval Antarktikas ja Gröönimaal. Teadlased on uurinud, kuidas Maa pind muutub, kui see on kaetud paksu jääkihiga, ja mis juhtub, kui see jää sulab. Nad on teinud ootamatu avastuse!
Maakera kõva, kivine koor – mille alla kuulub ka pinnas, millel me kõnnime – asub 2900 km paksuse kihi peal, mida nimetatakse mantliks. See on üsna pehme ja käitub nagu paks vedelik. Kui selle peal asuv koorik on raskem, nagu see oli minevikus, kui see oli jääga kaetud, surutakse mantel kokku. Viimase jääaja jooksul vajus paksima jää all olev maa kuni 500 m sügavusele!
Lõpuks sulas enamik jääst ära ja kuna seda alla suruv koormus kadus, tõusis maapõhi jälle üles. See tõuseb siiani, isegi tänapäeval, kuigi aeglasemalt. Seega on Maa natuke nagu su voodimadrats – kui sa selle peal lamad, surutakse madrats kokku. Aga kui sa sellelt maha hüppad, tõuseb see aeglaselt jälle üles!
Lääne-Antarktika tase tõuseb. Autoriõigus: Planetary Visions (allikas: ESA/Planetary Visions).
Teadlaste rühm kasutas GPS-i (Global Positioning Satellite) andmeid Antarktika kõrguse mõõtmiseks. Kuna see on endiselt kaetud paksu jääkihiga – kuigi mitte nii paksuga kui jääajal –, võiks eeldada, et maa tõuseb vaid aeglaselt. Nad olid üllatunud, avastades, et osa sellest tõuseb tegelikult kiiremini kui peaaegu kõikjal mujal Maal! See on huvitav, sest annab uut teavet selle kohta, milline võiks olla allpool asuv maapõhi.
Selle uuringu läbiviimiseks kasutasid teadlased andmeid ESA kosmosemissioonilt nimega Gravity field and steady-state Ocean Circulation Explorer, lühidalt GOCE. GOCE on kaardistanud Maa ümbruse gravitatsioonivälja, mis on nutikas viis selgitada välja, mis toimub maapinna all. Kui maa all on palju tihedat materjali, on gravitatsiooniväli veidi tugevam. Seega võimaldavad GOCE andmed meil teada saada, kui tugev on maapõue.
GOCE missioon lõppes 2013. aastal, kuid selle andmed on ilmselgelt endiselt väga väärtuslikud! Need on näidanud, et mantel on tegelikult pehmem, kui me arvasime, väga vedel ja liigub kiiresti – see selgitab, miks Antarktikas täheldati niivõrd kiireid tõuse.
See uurimistöö on suurepärane võimalus saada teada, milline on meie kodumaailma, Maa, sisemus!
Huvitav fakt: GOCE projekteeriti ilma paljude teistes kosmosesõidukites leiduva liikuva osadeta, kuna liikumine võiks häirida selle gravitatsioonimõõtmisi!
