Mustad augud on universumi kõige kummalisemad objektid. Mustal augul ei ole pinda, nagu planeedil või tähel. Selle asemel on see kosmoses piirkond, kus aine on kokku varisenud. Selle katastroofilise kokkuvarisemise tulemusena kontsentreerub tohutu mass uskumatult väikesele alale. Selle piirkonna gravitatsioonijõud on nii suur, et sealt ei pääse midagi välja – isegi mitte valgus.
Kuigi musti auke ei ole võimalik näha, teame nende olemasolust selle järgi, kuidas nad mõjutavad lähedal asuvat tolmu, tähti ja galaktikaid. Paljud neist on ümbritsetud aineketastega. Kuna need ketad keerlevad nende ümber nagu keeris, muutuvad nad äärmiselt kuumaks ja kiirgavad röntgenkiirgust.
Mustad augud on väga erineva suurusega. Paljud neist on vaid mõni kord Päikesest massiivsemad. Need ‘tähe massiga’ mustad augud tekivad siis, kui raske täht, mis on umbes 10 korda Päikesest raskem, lõpetab oma elu supernoova plahvatusega. Tähe järelejäänud osa – ikka veel mitme Päikese massi ulatuses – kokkuvariseb alaks, mille läbimõõt on vaid mõni kilomeeter.
Enamiku galaktikate, sealhulgas Linnutee, keskmes asuvad supermassiivsed mustad augud. Need võivad olla miljonite või miljardite kordade võrra raskemad kui meie Päike. Supermassiivsed mustad augud on ka aktiivgalaktikate ja kvasaaridena tuntud iidsete galaktikate energiaallikaks. Kvasaarid võivad olla isegi sadu kordi heledamad kui suurimad tavalised galaktikad.
Mustadesse aukudesse kukkuvad objektid venitatakse sõna otseses mõttes purunemispunktini. Astronaut, kes julgeks liiga lähedale minna ja imetaks musta auku, rebitaks ülevõimsa gravitatsiooni poolt tükkideks.
