Kuu on liiga väike, et seal õhku kinni hoida. Tuule puudumise tõttu on päikesepoolne külg kuumem kui keev vesi, kuid ööpoolne külg on külmem kui ükski koht Maal (miinus 180 kraadi Celsiuse järgi).
Suur osa sellest, mida me Kuu kohta teame, pärineb 1960. ja 1970. aastatel orbiidile saadetud robotitest ja maandumismoodulitest. Mõned teadlased arvasid, et Kuule maanduv kosmoselaev vajuks selle tolmuses pinnasesse. Ameerika ja Venemaa maandumismoodulid tõestasid, et see arvamus oli vale. Nad sillutasid teed inimeste Kuu-külastusele.
Aastatel 1969–1972 kõndis Kuu nähtaval poolel kaksteist meest. Nad jätsid pinnale teaduslikke katseid. Samuti tõid nad tagasi ligi 400 kg kive ja pinnast. Hilisemate missioonide käigus sõitsid astronaudid Kuu ümber akutoitel töötava maasturiga.
Viimastel aastatel on paljud riigid otsustanud naasta Kuule. Orbiidil tiirlevad kosmosesõidukid on uurinud kogu pinnast väga üksikasjalikult. Üks oluline avastus oli veejää olemasolu kraatrite põhjas Kuu pooluste lähedal. Päikesekiirguse eest varjus olev jää võib seal olla olnud juba miljoneid aastaid. Seda võiksid tulevased uurijad kasutada hapniku tootmiseks ja joogiveena.
Euroopa esimene Kuu-kosmoselaev oli SMART-1, mis tiirles Kuu orbiidil 2004. aasta novembrist kuni 2006. aasta septembrini. SMART-1 tegi Kuu pinnast üksikasjalikke pilte ja uuris, millest kivimid koosnevad. Missioon lõppes laeva tahtliku kokkupõrkega Kuu pinnaga.
