Korduvkasutatavate kosmosesõidukite orbiidile viimiseks ja lennutamiseks on mitmeid viise.
Kosmosesüstik kasutab õhkutõusmiseks oma mootoreid koos kahe võimsa tahkekütusega rakettkiirendajaga. Seda nimetatakse mõnikord ‘üheastmeliseks orbiidile jõudmiseks’.
Üks kosmosesüstiku tüüpi kosmoselaeva probleem on kütuse ja raketimootorite poolt lisanduv kaal. Sellest hoolimata peab kosmosesüstik Maale tagasi pöörduma nagu purilennuk. Sellel puuduvad reaktiivmootorid ja kui see möödub maandumisrajast, ei saa see teist katset teha.
Üks võimalus kosmoselaeva suurust vähendada on lasta sellel osa teekonnast lennukiga kaasa sõita. Näiteks võib suur lennuk viia kosmoselennuki 10 km kõrgusele. Kui kosmoselennuk on jõudnud enamiku atmosfääri kohale, lastakse see lahti.
Samuti on võimalik kasutada raketti korduvkasutatava kosmoselaeva orbiidile viimiseks. 1990. aastate alguses uuris ESA väikese kosmoselennuki nimega Hermes orbiidile viimist Ariane-5 kanderaketi abil.
Veel üks võimalus kaalu kokku hoida võiks olla uue põlvkonna mootorite kasutuselevõtt, mis kasutavad tõusu esimesel etapil atmosfääriõhku. Alles siis, kui sõiduk jõuab kosmosesse, lülitutaks üle raketimootorile, mis kasutab pardal olevat hapnikku. Selliste mootorite valmimiseni on aga veel palju aastaid aega.
