Päikesesüsteem on täis planeetide tekkimisel järele jäänud ainet. Kosmoses ringlevaid väikeseid kivikilde nimetatakse meteoroidideks. Kui need sisenevad planeedi atmosfääri ja põlevad ära, nimetatakse neid meteoriteks. Mõnikord jäävad suuremad kivikillud piisavalt kaua terveks, et põrkuda planeedi pinnaga. Maa pinnal leiduvaid kosmosekive nimetatakse meteoriitideks.
Meteoorid (mida sageli nimetatakse “langevateks tähtedeks”) on väga tavaline nähtus. Igaüks, kes vaatab selget öötaevast, näeb lõpuks neid lühikesi valgusjälgi. Meteoorid tekivad siis, kui meteoriidid sisenevad ülemisse atmosfääri kiirusega umbes 15 km/s! Meteooride valgusjäljed kestavad tavaliselt vähem kui sekundi. Hõredas õhus umbes 100 km kõrgusel tekkiv hõõrdumine paneb meteoriidid kuumenemise tagajärjel helendama ja seejärel hävib.
Meteoore võib näha igal ajal, kuid parim aeg nende vaatlemiseks on perioodiliste meteoorivihmade ajal. Sellised vihmad ilmuvad igal aastal umbes samadel kuupäevadel, kui Maa läbib mööduva komeedi poolt maha jäetud tolmujoa.
Peamisi meteoorivihme on umbes 20, kuigi vaid mõned neist tekitavad kuni 50 meteoori minutis. Aeg-ajalt täitub taevas langevate tähtedega. Kõige kuulsamad “meteooritormid” on seotud Leonidide meteoorivihmaga, mis toimub igal aastal 14.–20. novembril. See meteoorivihm on minevikus olnud nii aktiivne, et meenutas langevat lund!
Mõned meteoorid on liiga nõrgad, et neid isegi öösel näha, kuid neid on võimalik radariga tuvastada. Ka teistel planeetidel esineb meteoorivihme. Marsil põlevad meteoriidid üldjuhul õhukeses atmosfääris ära, tekitades meteoore. Kuul aga õhku pole, mistõttu meteoriidid põrkuvad maapinnale ja plahvatavad, ilma et ära põleksid.
