Umbes 20 000 aastat tagasi oli suur osa Euroopast, Aasiast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast kaetud hiiglaslike jääkilpidega, millest igaüks oli mitme kilomeetri paksune. Sellest ajast alates on jää järk-järgult sulanud ja jääkilbid on taandunud. Tänapäeval asuvad Maakera maismaadel jääkilbid ainult Antarktikas ja Gröönimaal. Jääd esineb ka liustikena mägipiirkondades ning ujuvate jääpankadena Põhja-Jäämeres ja Antarktika ümbruses.
Esmapilgul tunduvad need viimasest jääajast jäänud kauged jäänused tänapäeval enamiku jaoks väheolulised. Kuid midagi ei saaks olla tõest kaugemal. Paljud teadlased usuvad, et meie planeet soojeneb atmosfääri paisatavate kasvuhoonegaaside tõttu. Kui planeet soojeneb, hakkavad jääkilbid sulama, mille tagajärjel võib merepinna tase tõusta selle sajandi lõpuks isegi mitme meetri võrra. Selline tõus põhjustaks laialdasi üleujutusi madalatel rannikualadel ja ohustaks paljusid suuri linnu.
Kosmosest tehtud vaatlused viitavad sellele, et suured jääkilbid on osaliselt hakanud kiiremini sulama. Samal ajal on hiljutised satelliidipildid näidanud, et Arktika suve jooksul on sulanud ebatavaliselt suured merejääalad. Kuigi ujuvjää sulamine ei mõjuta merepinna taset, toimuvad muud olulised keskkonnamuutused. Näiteks toimivad jääkilbid peeglina, peegeldades päikesevalgust ja jahutades Maad. Kui jää kaob, muutub Maa tõenäoliselt soojemaks ja võib toimuda suuri kliimamuutusi. Samuti võib see põhjustada laastavaid tagajärgi polaarpiirkondades elavale loomastikule.
