Nagu inimesedki, sünnivad tähed, vananevad ja surevad. Nende sünnikohad on tohutud, külmad gaasi- ja tolmupilved, mida nimetatakse ‘uduiks’. Neist kõige kuulsam on Orioni udu, mis on nähtav palja silmaga.
Miljardid aastad pärast oma sündi, kui Päikesega sarnane keskmise suurusega täht jõuab oma elu lõpule, paisub ta punaseks hiidtäheks. Selle läbimõõt võib ulatuda miljonite kilomeetrite suuruseni – kui see juhtub Päikesega, on ta piisavalt suur, et neelata endasse Merkuuri ja Veenuse!
Pärast gaasi väliskihtide äraheitmist kokkuvariseb täht ja moodustab väga tiheda valge kääbuse. Üks teelusikatäis valge kääbuse ainet kaaluks kuni 100 tonni! Miljardite aastate jooksul jahtub valge kääbus ja muutub nähtamatuks. Aga ärge muretsege, meie Päikesega ei juhtu seda veel umbes 5 miljardi aasta jooksul!
Väikesed tähed elavad kaua, üle 10 miljardi aasta. Nende surma pole kunagi täheldatud, kuid arvatakse, et nad lõpetavad oma elu vaikselt ja kustuvad lõpuks ära.
Suurimad tähed lõpetavad oma elu väga ootamatult. Elu lõpupoole paisuvad nad punasteks hiidtähtedeks, enne kui lõpuks tohutu supernoova plahvatuses end tükkideks purustavad.
Umbes nädala jooksul paistab supernoova kirkamalt kui kõik teised tähed selles galaktikas. Seejärel kaob selle sära kiiresti. Järele jääb vaid pisike, tihe objekt – neutronitäht või must auk –, mida ümbritseb laienev väga kuuma gaasi pilv.
Superhiiglases tekkinud elemendid (nagu hapnik, süsinik ja raud) on laiali pillutatud kogu kosmoses. Sellest tähetolmust tekivad lõpuks teised tähed ja planeedid!
