Me teame, et meie Päikesesüsteemis on kaheksa planeeti, aga kas teadsite, et astronoomid on avastanud tuhandeid planeete väljaspool meie Päikesesüsteemi? Neid nimetatakse Päikesesüsteemivälisteks planeetideks ehk lühidalt eksoplaneetideks.
Kuid kõigist neist planeetidest on teadaolevalt vaid üks, kus leidub elu: Maa. Aga mis siis, kui Maa ei olegi ainulaadne maailm? Mis siis, kui seal väljas on ka teisi planeete, millel on ookeanid, atmosfäärid ja eluks sobivad tingimused?
See on Platon-missiooni peamine küsimus: kas universumis on veel mõni Maa-sarnane planeet?
Mida tähendab “Maa-sarnane” tegelikult?
Kui teadlased räägivad “Maale sarnasest” planeedist, ei pea nad silmas täiuslikku koopiat. Selle asemel otsivad nad teatud võtmetunnuste kombinatsiooni: kivine pind, mitte gaas hiidplaneet, Maaga sarnane suurus ja mass ning sobiv kaugus oma tähelt.
See viimane tegur on otsustava tähtsusega, sest just see määrab temperatuuri. Kui planeet asub liiga lähedal, võib sellest saada kõrvetavalt kuum maailm. Kui liiga kaugel, võib see aga täielikult jäätuda. Kuid nende kahe äärmuse vahel asub kitsas piirkond, kus tingimused võivad olla just õiged.
Elamiskõlblik tsoon: mitte liiga kuum, mitte liiga külm
Astronoomid nimetavad seda piirkonda elamiskõlblikuks tsooniks, mida sageli nimetatakse ka Goldilocksi tsooniks. Selles piirkonnas võimaldavad temperatuurid vedela vee olemasolu planeedi pinnal. Ja vesi on üks peamisi koostisosi elule, nagu me seda tunneme.
Kuid asukoht elamiskõlblikus tsoonis ei taga veel seda, et planeet oleks tegelikult elamiskõlblik. Planeedil võib ikkagi puududa atmosfäär, või olla mürgine atmosfäär, või võib see olla oma tähe äärmusliku kiirguse mõju all. Seega on planeedi asukoht elamiskõlblikus tsoonis pigem esimene vihje teise Maa olemasolu kohta kui lõplik vastus.
Maale sarnaste maailmade leidmine
Siin tulebki mängu ESA missioon ’Plato“. See kõrgtehnoloogiline kosmoseteleskoop on loodud selleks, et leida Maaga suuruselt sarnaseid planeete, mis tiirlevad meie Päikesega sarnaste tähtede ümber ja asuvad oma tähtede elamiskõlblikes tsoonides.
Vaadeldes tähevalguse pisikesi langusi, kui planeedid liiguvad oma tähtede eest läbi, suudab Plato avastada uusi maailmu ning mõõta nende suurust ja orbiite. Lisaks uurib Plato meie Päikesega sarnaseid tähti, mis on piisavalt heledad, et neid saaksid üksikasjalikult uurida ka Maa observatooriumide teadlased. Kõik need andmed kokku aitavad neil avastada planeete ning mõõta, kui suured need on ja kui suur on nende mass. Teades planeedi suurust ja massi, saavad teadlased välja selgitada, millest see koosneb ja kas see on kivine nagu Maa või koosneb peamiselt gaasist nagu Jupiter.
Seejärel saab Platon tähtede uurimise kaudu kindlaks teha nende vanuse ja omadused, mis aitab teadlastel neid ümbritsevaid planeete palju täpsemalt mõista. See tähendab, et Platon aitab leida parimaid kandidaate planeetideks, mis võivad olla tõeliselt Maa-sarnased.
Võimalustest tulvil universum
Siinkohal muutuvad asjad ebakindlamaks ja põnevamaks. Elu, vähemalt nii, nagu me seda mõistame, sõltub tingimuste õrnast tasakaalust. Selleks on vaja vedelat vett, stabiilset keskkonda ja õigeid keemilisi koostisosi. Kui teadlased otsivad elu väljaspool Maad, alustavad nad sageli selliste planeetide otsimisest, kus võiksid valitseda sarnased tingimused. Seetõttu on elamiskõlblikus tsoonis asuvate planeetide leidmine nii oluline samm.
Viimaste aastakümnete jooksul on astronoomid avastanud tuhandeid eksoplaneete, mis on näidanud, et planeedid on kogu galaktikas levinud. Nüüd ei ole peamine küsimus enam selles, kas need planeedid üldse eksisteerivad, vaid selles, kui paljud neist võiksid olla Maa sarnased. Plato missioon aitab sellele küsimusele vastata, koostades lähedalasuvate planeedisüsteemide üksikasjaliku kataloogi.
Kas siis on olemas veel üks Maa? Hetkel on vastus: me ei tea. Kuid esimest korda inimkonna ajaloos on meil vahendid, et seda välja selgitada.
Kusagil tähtede seas võib olla väike, kivine planeet, mis tiirleb täpselt õigel kaugusel ja millel valitsevad sobivad tingimused, ning mis ringleb vaikselt oma tähe ümber. Maailm, kus on ookeanid, taevas ja võib-olla isegi elu. Tänu Platonile oleme selle leidmisele üha lähemal!
