Titan on suurem kui planeet Merkuur. Samuti on see Päikesesüsteemi suuruselt teine kuu ja ainus kuu, millel on tihe atmosfäär. Nii nagu Maalgi, on peamine gaas lämmastik, kuid Titan on palju külmem. Selle pind on sügavas külmas – miinus 180 kraadi Celsiuse järgi. Kui seal muutuks soojemaks, võiks Titanil olla elu võimalik.
Kuni NASA ja ESA ühisprojekti „Cassini-Huygens” kosmosesondi saabumiseni 2004. aastal teati Titani kohta väga vähe. Selle pind on peidetud paksu oranži pilvkatte alla.
14. jaanuaril 2005 sooritas ESA sond Huygens ajaloolise maandumise Titanil. 2½-tunnise langemise jooksul kandisid kõrgel asuvad tuuled, mille kiirus ületas 100 km tunnis, Huygensi ida suunas. 7 km kõrgusel muutus tuule suund ning viis Huygensi langemise viimaste minutite jooksul õrnalt lääne poole. Huygens avastas jäise maastiku, mida iseloomustasid tumedad kanalid, mis looklesid sujuvale ‘rannajoonele’ suunas.
Titani atmosfäär koosneb umbes 5 protsendist metaanist. Päikesevalguse mõjul metaanile tekib paks oranž udu. (Maal kasutatakse metaani küttekateldes ja pliitidel.) Metaanist koosnevad vihmasajud täidavad mõnikord kuivad kanalid, tekitades ajutisi jõgesid, mis kulutavad pinda ja kannavad lahtist materjali lähedalasuvatele tasandikele.
Rohkem kui 70 Titani möödalennu jooksul on Cassini radari- ja infrapunaseadmed kaardistanud suure osa planeedi pinnast. Nad on avastanud palju kummalisi objekte, sealhulgas hiiglaslikke süsivesinikust liivast koosnevaid luiteid, mäeahelikke, metaanijärvi ja võimalikke jäävulkaane. (Süsivesinikud koosnevad vesinikust ja süsinikust. Maal on nende näideteks kivisüsi, tahm ja tõrv.)
