Laaditakse…
jwplayer(“pi_player”).setup({ ‘dock’: ‘true’, ‘image’: ‘https://www.esa.int/spaceinvideos/var/esa/storage/images/esa_multimedia/videos/2013/02/antarctic_ozone_hole_2011_and_2012/12514687-3-eng-GB/Antarctic_ozone_hole_2011_and_2012_video_production_full.jpg’, ‘wmode’: ‘transparent’, ‘height’: ‘250’, ‘width’: ‘400’, ‘controlbar’: ‘bottom’, ‘quality’: ‘true’, ‘modes’: [ { ‘type’: ‘html5’, ‘config’: { ‘file’: ‘https://dlmultimedia.esa.int/download/public/videos/2013/02/003/1302_003_AR_EN.mp4’, ‘provider’: ‘video’ } } ]});
Antarktika osooniauk: 2011 ja 2012
Alates 1980. aastate algusest on igal aastal tekkinud hiiglaslikud augud osoonikihis, kõrgel Maa pooluste kohal. Sellised satelliidid nagu ESA satelliidid ERS-2 ja Envisat on näidanud, kuidas need augud on tekkinud ja laienenud, hõlmates mõnikord pindala, mis on sama suur kui Euroopa.
Siiski on osoonikontsentratsioonid tõusmas ja tundub, et Antarktika kohal asuv auk võib aeglaselt kaduma minna. Veelgi parem uudis on see, et Euroopa MetOp-ilmasatelliidi osoonandur tuvastas, et 2012. aastal kahanes Antarktika kohal asuv auk 10 aasta väikseimaks!
Osoon on hapniku üks vorm. Väikeseid koguseid osoonigaasi leidub stratosfääris, 20–50 km kõrgusel Maa kohal. Meie jaoks on õnneks osoonikihi olemasolu, mis kaitseb meid Päikese ultraviolettkiirguse eest, mis on nahavähi üks peamisi põhjuseid.
Osoonikihi arengut mõjutavad atmosfääri keemia, tuul ja temperatuur. Ebatavalised ilmastiku- ja atmosfääritingimused võivad põhjustada äärmuslikke osoonitasemeid, nagu näiteks 2011. aasta kevadel Arktika kohal täheldatud rekordiliselt madal tase.
Siiski on inimtegevusest tingitud saastamine osoonikihi hõrenemise peamine põhjus. Kõrgetes pilvedes toimuvad kloriidühenditega (CFC-d) seotud keemilised reaktsioonid hävitavad osooni. Polaarpiirkonna kevade saabudes põhjustab tagasipöörduva päikesevalguse ja kloriidide keemiliste reaktsioonide koosmõju osoonimolekulide lagunemise hapnikuks. Üksainus kloriidimolekul võib lagundada tuhandeid osoonimolekule.
Kuigi klorofluorosüsinikud keelustati 1987. aastal, püsivad need atmosfääris veel palju aastaid. Kloori taseme taastumine 1960. aastate madalale tasemele võib võtta aega kuni umbes 2050. aastani. Seni jätkavad satelliidid osoonikihi hooajaliste muutuste uurimist.
