Me ei näe midagi sellest, mis juhtus universumi esimese 300 000 aasta jooksul. Teadlased püüavad seda välja selgitada, tuginedes oma teadmistele aatomiosakestest ja arvutimudelitel.
Ainus otsene tõend Suure Paugu enda kohta on nõrk helendus kosmoses. Kosmosesõidukid ja õhupallidel asuvad teleskoobid näevad seda meie ümber olevana ebaühtlase mustrina, mis koosneb veidi soojemast ja jahedamast gaasist. Need lained näitavad ka, kus vesinikupilved olid veidi tihedamad.
Miljonite aastate möödudes tõmbasid tihedamad piirkonnad endasse ainet, kuna neil oli suurem gravitatsioon. Lõpuks, umbes 100 miljonit aastat pärast Suurt Pauku, muutus gaas piisavalt kuumaks ja tihedaks, et tekiksid esimesed tähed.
Uusi tähti sündis 10 korda kiiremini kui tänapäeva universumis. Suured täheparved muutusid peagi esimesteks galaktikateks.
Hubble’i kosmoseteleskoop ja võimsad maapealsed teleskoobid on hakanud avastama galaktikaid, mis tekkisid umbes miljard aastat pärast Suurt Pauku. Need väikesed galaktikad asusid üksteisele palju lähemal kui tänapäeva galaktikad. Kokkupõrked olid tavalised. Nagu kaks üksteise poole liikuvat leeki, ühinesid nad suuremateks galaktikateks. Nii tekkis ka meie Linnutee galaktika.
