Üks suurimaid ohte astronautide tervisele on kosmosekiirgus. Valguse kiirusele lähedase kiirusega kosmoses liikuvad kõrge energiaga osakesed võivad põhjustada keharakkudele suuri kahjustusi, mis suurendab märkimisväärselt vähiriski. Et selgitada välja, kuidas meeskonnaliikmeid selle kiirguse eest kõige paremini kaitsta, teeb ESA koostööd ühe Saksamaa keskusega, et testida erinevaid kiirguskaitseviise, sealhulgas Kuu ja Marsi pinnast.
Kosmos on täis laetud osakesi, mis tähendab, et astronaudid on ametlikult liigitatud kiirgustöötajateks. Mõned osakesed pärinevad Päikesel toimuvatest intensiivsetest, kuid lühiajalistest tormidest. Teised, mida nimetatakse kosmilisteks kiirteks, tekivad kaugetes galaktikates surevate tähtede tegevuse tulemusel.
Praegu ei ole kosmosekiirgus eriti suur probleem, sest Rahvusvaheline Kosmosejaam tiirleb Maa magnetvälja piires. See magnetväli toimib kilbina enamiku kosmosekiirguse vastu. Kuid Kuule ja Marsile suunduvate meeskondade jaoks kujutab kõrge energiaga kosmiline kiirgus palju suuremat ohtu, mistõttu on vaja spetsiaalset kaitset.
ESA meeskond kasutab Saksamaal Darmstadtis asuvat GSI osakeste kiirendit potentsiaalsete kaitsekilpide materjalide testimiseks. Testitavate materjalide hulka kuuluvad alumiinium, vesi, polüetüleenplast, mitmekihilised struktuurid ning Kuu ja Marsi materjalide simulatsioonid.
Tihedam ja paksem kiirguskaitse ei ole alati parem. Metallkaitsekihtidele põrkuvad kosmilised kiired võivad tekitada sekundaarosakeste vihmu, mis võib olla isegi veel kahjulikum. Üldiselt pakuvad kergemad materjalid, nagu vesi ja plast, paremat kaitset. Ühendkuningriigi ühe ettevõtte poolt välja töötatud uued, vesinikurikkad materjalid tunduvad seni väga paljulubavad.
