Spektrograafideks nimetatavad spetsiaalsed seadmed näitavad, et Päike koosneb peaaegu täielikult kahest gaasist: vesinikust ja heeliumist. Päikese pinnatemperatuur on umbes 5 500 kraadi Celsiuse järgi – üle 20 korra kuumem kui maksimaalsele temperatuurile kuumutatud ahi. Keskmes tõuseb temperatuur umbes 15 miljoni kraadini Celsiuse järgi ja gaasi tihedus on umbes 10 korda suurem kui plii tihedus.
Selliste kõrgete temperatuuride ja rõhkude juures muutub Päike tuumareaktoriks, kus vesinik muundub heeliumiks. Samal ajal tekib tohutu hulk kiirgust. See jõuab pinnale nähtava valguse, infrapuna- ja ultraviolettkiirguse ning röntgenkiirguse kujul.
Iga tunni järel paiskab Päike kosmosesse miljard tonni gaasi kiirusega kuni 2 miljonit km tunnis. Sellest hoolimata on Päike nii massiivne, et suudab põleda veel miljardeid aastaid.
Päike muutub iga 11 aasta järel aktiivsemaks. Sel ajal suureneb tumedate päikeseplekkide arv Päikese pinnal. Päikeseplekkide tsükli haripunktis esineb palju rohkem plahvatuslikke päikesetorme. Viimase päikesemaksimumi ajal 2001. aastal paiskasid paljud päikesepursed ja koronaalse massi väljapaiskumised kosmosesse suure kiirusega miljardeid tonneid ainet.
Kui need tormid liiguvad Maa suunas, võivad neil olla tõsised tagajärjed. Need võivad põhjustada elektrikatkestusi, kahjustada satelliite ning mõjutada side- ja navigatsioonisüsteeme. Samuti tekitavad need Maa virmalisi – mida tuntakse üldiselt kui põhjapoolset ja lõunapoolset virmalist.
