Nagu elusolendidki, vananevad ka tähed ja surevad. Kuid suure massiga tähed ei kao vaikselt. Selle asemel kustuvad nad tohutu pauguga. Pärast supernoova plahvatuse säravat valgusetendust jääb järele vaid kuum, hõõguv gaasikest, mis põgeneb tähe surma kohalt suurel kiirusel.
Üks ilusamaid supernoova jääkide näiteid on Loori udu – nõrk prahiring Luige tähtkujus. NASA ja ESA Hubble’i kosmoseteleskoobiga tehtud pildid näitavad hiiglasliku tähe purunenud jääke üllatava detailsusega. Järele on jäänud vaid suitsu meenutavad gaasipilved.
Hubble’i pildid näitavad Veil-udu kolmes erinevas osas põimunud, köie sarnaseid gaasivoolusid. Värvikad kiud tekivad tohutust energiast, mis vabaneb, kui plahvatuse kiiresti liikuvad killud põrkuvad ümbritseva keskkonnaga. Lööklaineid, mille tekitab 600 000 km tunnis liikuv gaas, kuumutavad gaasi miljonite kraadideni.
Hubble’i piltidel on näha kaks iseloomulikku tunnust: teravad, sirgjoonelised kiud ja laiad pilved. See tuleneb asjaolust, et me näeme neid erinevatest nurkadest. Kiud vastavad õhukese lööklaine serva vaatepunktile, samas kui pilved vastavad otsvaatepunktile. Värvid näitavad lööklaine poolt ergastatud erinevatest aatomitest pärinevat valgust: sinine tähistab hapnikku, roheline väävlit ja punane vesinikku.
Supernoova plahvatus toimus 5 000–10 000 aastat tagasi, mil meie esivanemad oleksid näinud tähe heleduse järsku suurenemist, kuni see saavutas poolkuu heleduse.
